Tegelikult on sporti ja sportlasi toetavad (mitte ei sponsoreeri) ettevõtted teinud Eesti spordile topeltsuure karuteene.
Karuteene nr.1 – Sport harjub olema abisaaja, mitte hakkamasaaja. Kuigi iseenesest on toetamise mõte üllas ehk siis firma näitab end niiöelda sotsiaalselt vastutustundlikuna, siis harjuvad spordiklubid ja sportlased iga järjekordse toetamisega veelgi rohkem abisaaja rollis olemisega (nagu asotsiaalid) ning see kahandab sportlastest ja spordist lugupidamist veelgi. Selliselt suhtumist tolereerides peaks spordivaldkond minema Kultuuriministeeriumi haldusalast Sotsiaalministeeriumi alla. Antud kontekstis ajab teema veelgi lõbusamaks tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekiri, kuhu kuulub ka palju spordiga seotud MTÜ-sid ehk hunnik toetuste saajaid on veel ka tulumaksu maksmisest vabastatud ehk ollakse eristaatusega asotsiaalid.
Karuteene nr.2 – Ettevõtjad ei taha enam sponsoreerida, sest toetustele baseeruvates spordi ja äri vahelistes sidemetes, kus sportlane ei taha miskit vastu anda (teised ju toetavad) aga mõistlik ettevõte ootab ikkagi kasumlikku tehingut, kaovad sponsorluse kasutamisest oma ettevõtte turundustegevuses ka paljud targa sponsorlusega muidu mõistlikku tulu teenida võivad ettevõtted. Ei taha 100% nõustuda 14.juuli 2017 Postimehes ilmunud artikliga Eesti spordi rahastamise probleemidest (autor Mariel Gregor), pigem on siin probleemiks hea oskusteabe puudumine. Seda me sponsorlus.ee abil pakkuda tahamegi.