Spordi rahastamine on viimastel aegadel olnud aktuaalne teema, seda eelkõige sportlaste ja nende abiliste tasustamise osas, mitme spordiklubi majanduslikku raskusesse sattumise ning riigifirmade spordi sponsoreerimise keelamise osas. Eelnenud muredele lahenduse leidmisel on ühe võimalusena sageli viidatud vajadusele lõdvendada teatud seaduslikke piiranguid sponsoreerimise osas, et spordi rahastamine suureneks ning lisanduva raha arvelt saaks ka (tipp)sportlaste sissetulekult maksud makstud. Reaalselt on tegelikult täna suuremalt jaolt raamistik paigas, kuid vesi on selles tiigis ikka äärmiselt sogaseks aetud. Ainult ei tea kelle huvides?
Võistluse plakat. Võistluse info kõrval on oma koha reeglina leidnud ka hunnik firmade logosid. Need on lahterdatud toetajateks, sponsoriteks ja vahel lisandub ka partneri tiitel. Tuleb tuttav ette? Aga kas keegi ka sisulist vahet teeb? Kui nüüd asjast veidi huvitatu neid plakatil olevate sponsorite põhjendusi sponsoreerimises kohta uurima hakkab, siis ta leiab tihti, et sponsor samamoodi tegeleb toetamisega (vaadake pressiteateid või ettevõtete kodulehti). Miks üks toetaja nimetab end toetajaks ja teine sponsoriks?
Vee ajab sogaseks peamiselt ebamäärasus mõiste „sponsorlus“ defineerimisel. Maksuamet tõlgendab Tulumaksuseadusele viidates, kuigi TuMS-is sponsorluse mõistet ei kasutata, sponsorit mitmeti: „sponsor” tähendab majanduslikku toetajat, kindlaks otstarbeks raha andjat, mis võib maksustada mitme TuMS paragrahvi järgi, sõltuvalt selle olemusest . „Eesti entsüklopeedias” viidatakse „sponsori” juures soosijale, toetajale, rahaandjale ja/või finantseerijale. Suhteliselt sarnane on ka ERAL-i (Eesti Reklaamiagentuuride Liit) seisukoht: sponsorlus – igasugune kommunikatsioon, millega sponsor endale ja spondeeritavale poolele vastastikuse kasu saamiseks pakub lepingu alusel rahastamist või teistsugust toetust, eesmärgil luua positiivne seostatus oma maine, kaubamärgi, toodete või teenuste ning spondeeritud ürituse, ettevõtmise, organisatsiooni või isiku vahel. Tuntud turundusguru Philip Kotler pani ka oma mõnda õpikusse sisse definitsiooni, mis algab sõnadega rahaline toetus sündmusele või tegevusele. Ja kõigile lisaks viitab ROK definitsioonis selgele toetusele, kas siis rahalisele või teenuste/kaupade kaudu. Konkreetne või laialivalguv? Kuidas võtta.
Kui EOK lisas kõnepruuki (ROKi kaasabil) mõiste sponsortoetus, siis hakkasin isiklikes teadmistes sponsorluse üle kahtlema. Sirvisin kontrolliks TÜ raamatukogu erialakirjandust. Otsisin üht sõna, kuid ei leidnud (peale ühe akadeemilise seltskonna filosofeerimise, kes praktilisest poolest kaugel). See sõna on „toetus“. Tore sõna, kuid tekitab tiigis tormi, mis vee sogaseks ajab. Vähemalt Eestis. Sponsor ei toeta. Toetaja toetab. Veel vähem sponsor annetab. Sport ei vaja annetusi (võib-olla invasport välja arvata). Ja reklaamipinna ostmine ei ole sponsorlus.
Igapäevaselt sponsorlusega tegelevad inimesed USA-s ütlevad, et sponsorlus on mugandus mõistele promotsionaalne litsentseerimine. Ehk siis sisuliselt lihtne ost-müük. Puhas äriline tehing, mitte aga toetus või annetus. See on sama palju toetus kui poes leiva eest makstes toetuse andmine tootjale, müüjale, transpordifirmale jne. Eks ju kaudselt see „toetus“ ongi. Ometi on toetusel ja toetusel vahe, seda just ettevõtlusmaastikul. Eestis maksustatakse toetusi vastavalt TuMS § 51 järgi, kingitused või annetused TuMS § 49 järgi. Ja selle mõiste sisulises tähenduses sponsorlus erisoodustusmaksuga maksustamisele ei kuulugi! Lihtne oleks kogu raamistik selgemaks teha, kaotades TSD lisa 5 punktis 4.3. sponsorluse definitsiooni seest mõiste „toetaja“ ning lõpetada sponsorluse seostamine annetamisega. Iga ratastega asi pole ju auto (või ananass pole puuvili ja vaal kala, kuigi paljudele see nii tundub) ja vahe tegemine sponsorluse, toetamise ja annetamise vahel peab olema sama selge kui ratastega asjade maailmas.
Hämmastab, et mõistet pole tahtnud täpsustada ministeeriumid (KM ja endine MKM), ajades vett tiigis üha sogasemaks. Tõnu Seil (tollane KM asekantsler), kes intervjuus Postimehele 21.jaanuaril 2014.a vastab küsimusele „Kas spordiklubisid aitaks raha leidmisel seadusemuudatus, et ettevõtted ei peaks sponsorsummade pealt tasuma tulumaksu“ nii :„Spordiklubidele ja alaliitudele tehtavate annetuste tulumaksust vabastamine ongi tulumaksuseaduse paketi üks osa. Kui sponsor tuleb näiteks Tartu Rocki juhtide juurde ja pakub neile annetust, siis sellelt ei pea maksma tulumaksu.“ Mida on Tulumaksuseaduses ümber teha, kui see juba ongi fikseeritud? Ma mõtlen sponsorlust. Ja miks peaks keegi spordile annetama?
Samasugune hämmeldus tabas mind eksmajandusminister J.Partsi Tallinna Sadamale erikontrolli määramise sõnastus, millega prokuratuur kohtusse jõudis, kus Tallinna Sadama sponsorlust EOK-le tuleb toetuse ja annetuse seisukohast hinnata? Mida siis tehti, taheti sponsoreerida või toetada või annetada? Muidugi on oluline lepingu sisu, mitte pealkiri. Teiselt oli vastas (sponsoreeritavaks loodetavalt) Eesti sporti eestvedav organisatsioon EOK, kes oleks pidanud võlusõnu teadma, kuid kes on lasknud juba mitu aastakümmet hägusal sponsorluse mõistel tiigi vett sogasena hoida. Kui nüüd keegi viitab ROK-ile ja tema definitsioonile, siis peaks see inimene lahti mõtestama ROK-i rolli spordis ja tutvuma olümpiahartaga ning peaks saama selgeks miks nad sellist definitsiooni armastavad.
Selles ebamääraste reeglitega mängus on kaotajateks olnud nii ettevõtjad kui spordimaailm (ka kultuur). Ettevõtete hirm sponsoreerida on suur, sest väidetavalt koputab kohe maksuamet uksele ja küsib raha. Nii ütleb raamatupidaja. Lisaraha ilmaasjata ei taha ju keegi maksta. Ja kui ettevõtte jurist ütleb, et lepingu pealkirjaks saab olla kinkeleping, nagu meie õigusruumis seda tõlgitakse (vt Spordikoolituse- ja Teabe SA (EOK ja HTM-i asutatud sihtasutus) koostatud Sporditöötaja käsiraamatu peatükki Õigussuhted spordiorganisatsioonis, saadaval internetis), siis muidugi ei hakka keskmine ettevõtja sponsorlusest isegi mõtlema. Minul on keeruline ette kujutada, et maailmas on börsiettevõtteid, kus on kinkimise osakond ja kelle ülesanne on nt 300 miljoni $ kinkimine aastas. Iga aktsionär tõmbaks koheselt oma investeeringud sealt välja või nõuaks juhtkonna vahetust. Ometi selliste parameetritega osakonnad sponsorluse sildi all mõnes firmas toimetavad.
Tulles nüüd Eesti spordis ringleva raha juurde, siis võib kahjuks ainult spekuleerida millises summas eraettevõtluse raha spordis kaastatud oleks, kui raamatupidajad ja juristid pidurit ei tõmbaks. Mariel Gregor viitab 14.juuli Postimehe artiklis, et „eksperdihinnangutele tuginedes toetavad ettevõtted sporti aastas ligikaudu 25 miljoni euroga“, mis moodustavat 25 protsenti kogutoetusest. 20% suurem number tähendaks 5 lisamiljonit spordile. See, ma arvan, oleks väga tagasihoidlik spekulatsioon. Ja võrdluseks võiks tuua fakti, et maailmas on täna päris arvestatav hulk sportlasi kelle palka (mitte kogusissetulekut) aastas ei suudaks Eesti spordis ringlev erasektori raha katta! Miskit vist on selles Eesti spordiriigis mäda?
Spordipool jälle otsib rumalusest firmasid sponsoriteks, kuigi mõeldakse reeglina toetamist. Viimased reeglina aga suurt ei reageeri, sest see võib, eelnevat arvestades, minna maksuliselt liiga kulukaks. Võimalik, et võitja on olnud riik, kellele on makstud tegeliku sponsoreerimise eest erisoodustusmaksu, kuid mida ei oleks pidanud tegema. Muidugi ei tea, kas maksuametnik suudab TSD lisa 5 järgi ettevõtlusega seotud kulu mitteseotud kulust eristada, kui neilgi mõisted hägusad on? Või on sogane vesi riigi maksupoliitika eesmärk? Mõni tõmbab palja käega puraka kala välja, teisel jälle näritakse käsi kondini paljaks.
